Lihtohatis
Lihtohatis ehk herpes simplex on põhjustatud herpesviiruse poolt, millel eristatakse kahte erinevat serotüüpi HSV-1 ja HSV-2.
Esimene serotüüp HSV-1 põhjustab näopiirkonna ohatist, teine HSV-2 suguelundite herpest.
Esmane nakatumine viiruse esimese tüübiga toimub tavaliselt lapseeas. Herpesviirus jääb pärast nakatamist organismi püsima ja inimesel tekib püsiv viiruskandlus, mistõttu haigust täiesti välja ravida ei ole võimalik.
Herpesviiruste aktiveerumine nakkuskandja organismis toimub juhul kui mingi tegur organismi vastupanuvõimet nõrgestab.
Selleks teguriks võib olla külmetumine, teised haigused, väsimus, ajutine immuunpuudulikkus, tugev stress ja päikese toime.
Herpesviirus ei levi piisknakkusena. Nakatumiseks on vajalik lähikontakt, mille puhul viirusosakesi satub inimese nahale või limaskestadele.
Huuleohatisele on iseloomulik sügelus, torkimistunne ja valu huulte piirkonnas, millele järgneb läbipaistvate vesivillide teke. Villid armistuvad ja paranevad iseenesest 3-5 ööpäeva jooksul. Teatud aja möödudes villiline valulik lööve huultel enamasti kordub.
Ohatise sümptomid on väga tüüpilised ning tavaliselt pole vaja lisauuringuid teha. Lihtohatist ravitakse nii paiksete kui ka suukaudsete ravimitega. Huuleohatise puhul piisab tavaliselt kreemist. Tablette kasutatakse väga tihti korduva ohatise ning nõrgestatud immuunsüsteemiga isikute puhul.
Tuulerõuged ja vöötohatis
Tuulerõuged ja vöötohatis on põhjustatud ühe ja sama viiruse poolt, milleks on Varicella zoster. Esmase nakatumise järel põhjustab viirus tuulerõugeid, peale mida jääb ta püsima närvisüsteemi. Vöötohatis tekib viiruse aktiveerumisel tuulerõugeid põdenutel või korduvnakkusena organismi immuunsuse languse korral.
Tuulerõugetesse haigestuvad tavaliselt lapsed. Haigeks jäädes tõuseb palavik ning tekib lihasvalu. Keha katab lööve, mis algab pea- ja näopiirkonnast. Haigus kulgeb üldiselt healoomuliselt ning paraneb mõne aja jooksul ise.
Tuulerõugeid diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning ravi on sümptomeid leevendav.
Vöötohatisse haigestuvad peamiselt eakamad. Vöötohatis esineb alati vöökujulisena ühepoolselt kehal, kaelal, näol või jäsemetel. Haigus algab valu ja põletustundega, 1-2 päeva jooksul tekib kahjustatud piirkonnale ka lööve. Nahk on kaetud villikestega, punetab ning on turses. Villid kuivavad ja kattuvad koorikuga iseeneslikult mõne nädala jooksul.
Haigus diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning lisauuringuid tarvis ei ole. Vöötohatise ravis kasutatakse spetsiaalseid viirusevastaseid ravimeid, mida ordineerib arst.
Nakkuslik mollusk
Nakkuslik mollusk on M. contagiosum’i viirusest põhjustatud haigus, mis levib kokkupuutel haige inimesega. Viirushaigus avaldub nahale tekkivate valutute sõlmekestena. Haigus on ajapikku iseparanev.
Peamiselt haigestuvad 3–10-aastased, sagedamini atoopilist haigust põdevad lapsed, kes nakatuvad naha puutekontakti kaudu. Nakkus kandub edasi ka vee vahendusel, mistõttu on sagedased koolilaste haigestumised seoses ujumisbasseinide külastamisega.
Sõlmeline lööve esineb kaelal, kehatüvel, kaenlaaukude ümbruses, kätel-jalgadel, päraku ja genitaalide ümbruses. Harva esinevad sõlmekesed juustega kaetud peanahal, huultel ja suu limaskestal. Genitaalide ümbruses võib lööve niiskuse tõttu muutuda põletikuliseks ja haavanduda.
Haigust diagnoositakse kliinilise pildi alusel. Vaatamata sellele, et haigus on iseparanev rakendatakse ravi vältimaks nakkuse edasikandumist.
Edukaks raviks on oluline kõik sõlmekesed kui nakkusallikad eemaldada.
Üheks võimalikuks ravimeetodiks on krüoteraapia, mille käigus külmutatakse nakkusohtlikud sõlmekesed. Nakkuslikku molluskit on võimalik ravida ka molluskipinsettide või diatermiaga.
Tüükad
Tüükad on inimese papilloomiviiruse (HPV) põhjustatud healoomulised vohandid nahal ja limaskestadel. Tüükaid võib esineda igas vanuses inimestel, kuid väga harva imiku- ja väikelapseeas.
Koolilastel täheldatakse sagedamini harilikke tüükaid (nn soolatüükaid), mis paiknevad labakäte ja sõrmede selgmistel pindadel. Noorematel lastel esinevad tüükad ka jalataldadel, näol ja põlvedel.
Seksuaalselt aktiivsetel inimesel võivad esineda tüükad ka genitaalide nahal ja limaskestal.
Viiruse ülekanne toimub kas otsese (inimeselt inimesele) või kaudse (käterätid, esemed) kontakti teel. Nahk jalataldadel nakatub sageli saunas, duširuumis ja ujumisbasseinis. Nakatumine sõltub ka inimese immuunsusest. Eriti nakkavad on tüükad anaal- ja genitaalpiirkonnas.
Klassikalisi tüükaid diagnoositakse kliinilise pildi alusel, diagnostiliste raskuste korral on võimalik võtta biopsia ning saata proov laborisse patohistoloogiliseks uuringuks. Ravimeetodi valik sõltub tüügaste asukohast, inimese vanusest, haiguse kestusest ja ulatusest.
