Sünnimärgid on enda olemuselt healoomulised nahamoodustised, mis koosnevad pigmendirakkudest ehk melanotsüütidest. Kui oleme sünnimärke harjunud nägema eelkõige meie endi nahal, siis tegelikkuses leidub neid kõikidel imetajatel, kõige rohkem hobustel ja koertel.
Keha peal ei ole sünnimärkidel ühtegi funktsiooni ja tehniliselt on need meie jaoks täiesti kasutud. Suur osa nende arvukusest tuleneb geneetikast ehk kui vanematel on neid palju, siis leidub neid tõenäoliselt rohkem ka lastel. Elu jooksul mõni neist küll kaob, kuid UV-kiirguse toimel tekib mitmeid ka juurde.
Oma olemuselt on sünnimärke erinevaid, madalamatest kõrgemateni ning helepruunist tumepruunini. Nende kuju sõltub pigmendi paiknemisest naha pinnas, värvus aga inimese naha pigmentatsioonist. Tekke alusel jaotatakse sünnimärke kaasasündinuteks ja elu jooksul omandatuteks.
Kaasasündinud märgid tekivad juba loote varajases arengus ning liigituvad huvitaval kombel loote väärarengu alla. Need tekivad juhul, kui melanotsüüdid ja pigmendirakud liiguvad loote närviharjast nahka ning kesknärvisüsteemi. Kui loote varajases arengus toimub teatud nihe, jõuab neid ühte kohta aga liiga palju ja nii tekibki pruunikas sünnimärk.
Kuid see ei ole veel kõik – uusi sünnimärke tekib ja kaob peaaegu kogu meie elu jooksul. On teada, et neid tuleb juurde kuni 50. eluaastateni UV-kiirguse mõjul. Vastupidiselt levinud arvamusele oluline sünnimärkide hulk või juurde tekkivate arv, peamine on, et nende kuju ja värvus oleksid üksteisega sarnane. Tähelepanu on vaja sünnimärkidele juhtida siis, kui tekivad muutused või ebakorrapärasused.
Koduseks kontrolliks on kõige kiirem ja lihtsam niinimetatud inetu pardipoja meetod: vaadata vilksamisi enda keha ning panna tähele, kas torkab silma midagi ebatavalist või mitte. See võtab vähe aega, on mugav ning tõhus.
Nahale võivad tekkida pahaloomulised kasvajad melanoom ning lame- ja basaalrakuline nahavähk. Melanoom on nimetatutest kõige ohtlikum ning tekib sünnimärkidest ehk on pigmendisüsteemi kasvaja. Haiguse juhtumite arv on Eestis aasta-aastalt kasvanud ja jõudnud tänaseks ligi 300-ni aastas.
Lame- ja basaalrakulise nahavähi tekke taga on aga liigne päikesekiirgus koos geneetilise eelsoodumusega. Seetõttu on Maailma Terviseorganisatsioon WHO liigitanud päikesekiirguse juba aastaid tagasi kantserogeenide nimekirja.
Iga saadud päikesepõletus suurendab melanoomi tekke riski. Kuigi paljude päikesevanne nautivate inimeste arvamust on kiirguse potentsiaalsest ohtlikust tagajärjest raske muuta, on tehtud juba mitmeid olulisi samme. Näiteks keelustati rahvatervishoiu seaduse järgi alaealistele solaariumiteenuste osutamine.
Kuidas end liigse kiirguse eest kaitsta?
Piirata saab enda väljas olemise aega tugeva UV-kiirguse ajal, lisaks kaitsta end päikesekreemiga ning katta keha riietega. Oluline on kasutada kaitsekreemi aasta läbi eelkõige põhjusel, et kiired jõuavad maapinnale ka talviti. Kuigi talvel on meil rohkem riideid seljas, tuleb lisaks kaitsta kreemiga ka näonahka.
Päikeselt saabub meile kahte sorti kiirgust, UV-B, mis teeb meid pruuniks ning UV-A, mis tungib sügavamale pärisnahka ja soodustab nii vähi teket kui ka naha vananemist. Samuti tuleks tähele panna sinise valgusega kontaktis olemise aega – puutume sellega tundide viisi kokku nii arvuti kui ka teiste ekraanide ja lampide vahendusel. Sinine valgus ei tekita küll nahavähki, kuid soodustab naha vananemist.
Peamine sünnimärkidega seotud müüt arvamus, et pruun nahavärv on ilus ja ihaldusväärne. Tegelikkuses ei ole ühtegi tervislikku päevitamist olemas – nahakahjustus kaasneb iga korraga.
Ajaloost teame, et päevitamine muutus populaarseks alles sadakond aastat tagasi, mil seda hakati seostama vaba aja olemasolu ja reisimise võimaldamisega. Enne seda hoiti heledat nahka suure hoolega, suvel kanti päikese eest kaitsmiseks kindaid, pikki varrukaid ja kasutati päevavarjusid.
Naha pruuniks muutumist tuleks võtta aga justkui appikarjena, et on saadud enda nahatüübi kohta liiga palju kiirgust. On oluline, et lapsed saaksid hea tervisekäitumise kodust kaasa. Kui õpetame neile, et hambaid tuleb hommikuti ja õhtuti pesta, peaksid lapsed olema teadlikud ka kiirgusega seotud terviseriskidest. Seda selleks, et väärtustada ja kaitsta enda kõige suuremat organit.
Artikli kirjutas Dr Ulvi Loite.
