Akne

Akne on rasunäärmete ja neid ümbritsevate kudede krooniline põletikuline haigus. Aknele on iseloomulik suurenenud rasueritus, komedoonide ja põletikulise lööbe teke. Raskematel juhtudel võivad akne foonil tekkida ka armid.

Haigus on väga sage – kuni 90% 12–24-aastastest noortest põeb seda kas kergemal või raskemal kujul.

Akne tekkes mängivad rolli paljud faktorid: pärilikkus, rasueritus, hormonaalsed nihked, bakterid ja igapäevane toitumine.

Lapseeas on rasunäärmed väheaktiivsed, kuid puberteedieas suguhormoonide produktsiooni tõusu tõttu suureneb oluliselt rasueritus. Rasu peamised ülesanded nahas on niiskustasakaalu säilitamine ning kaitse väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Aknega patsientidel tuleb sageli ette rasunäärmete viimajuhade liigset sarvestumist, mistõttu rasu ei pääse vabalt nahapinnale, vaid hakkab kogunema karvanääpsu viimajuhadesse ja segunema surnud rakkudega, mille tulemusena moodustuvad naha pinnale komedoonid.

Akne esineb peamiselt rasunäärmerikastes kehapiirkondades, milleks on otsmik, nina, põsed ja lõug. Lisaks sellele võib esineda löövet ka seljal ning rindkerel.

Aknet diagnoositakse kliinilise pildi põhjal. Tõhusa ravi läbi viimiseks võivad olla vajalikud bakterioloogilised uuringud.

Akne ravi sõltub haiguse raskusest – kerge akne ravi toimub lokaalsete ravimitega (geel, kreem, nahalahus), keskmise ja raske akne ravi on süsteemne (suukaudsete ravimitega). Täiendavalt soovitatakse põletikuvastase toimega fotodünaamilist ravi ja happekoorimisi.

Ravi edukuses mängib rolli igapäevane nahahooldus, sh naha puhastamine sobivate vahenditega ja sobivate kosmeetikatoodete valik.

Rosaatsea

Rosaatsea on krooniline ägenemistega kulgev nahahaigus, mis muudab naha punetavaks. Aeg-ajalt võivad esineda rosaatsea foonil ka muud põletikulised lööbed nahal. Rosaatsea esineb enamasti näopiirkonnas. Tüüpilisemad piirkonnad on nina, põsed, otsmik ja lõug.

Rosaatsea algab enamasti pärast 30. eluaastat ja on meestel ning naistel võrdse esinemissagedusega.

Rosaatsea tekkepõhjused on praeguseni ebaselged. Haigus avaldub rohkem heledanahalistel inimestel ja arvatavasti on rosaatsea haigetel pärilikult suurem tundlikkus haigust vallandavate tegurite suhtes.

Peale nahalööbe esinemist võib esineda rosaatsea korral ka õhetust ja sellega kaasnevat kuumus-, põletus- ja torkimistunnet.

Õhetushood võivad vallanduda erinevate faktorite toimel:
● Päike ja palavus
● Külm ja tuul
● Alkohol
● Soojad ja vürtsised toidud
● Füüsiline koormus
● Emotsionaalne stress
● Hormonaalsed muutused
● Väsimus

Rosaatseat diagnoositakse kliinilise pildi alusel. Rosaatsea ravi üheks olulisimaks komponendiks on elustiili muutmine. Päikesekiirguse kahjuliku mõju ärahoidmiseks tuleb kasutada päikesekaitsekreemi. Raskete rosaatsea vormide ravis on võimalik kasutada ka lokaalseid ja süsteemseid ravimeid, mida määrab nahaarst.

Periorbitaalne dermatiit

Perioraalne dermatiit on sage suu ümbruses esinev nahapõletik, millele on iseloomulikud väiksed paapulid, punetus, naha kuivus ja ketendus. Võib esineda kerge kipitus, sügelus või naha pinguloleku tunne.

Perioraalse dermatiidi tekkepõhjused on tänapäevani ebaselged. Haigust vallandavateks teguriteks võivad olla pesemisel nahale jäänud seebijäägid, ebasobiv kosmeetika (k.a niisutavad kreemid, puhastusvahendid, päikeseblokaatorid), fluoreeritud hambapastad ja lokaalseid steroidhormoone sisaldavad ravimid. Löövet võivad ägestada ka kuumus, tuul või päikesekiirgus.

Perioraalset dermatiiti diagnoositakse kliinilise pildi ja anamneesi alusel. Ravi toimub nii lokaalsete kui ka süsteemsete ravimitega

Hidradeniit

Hidradenitis suppurativa ehk acne inversa on krooniliselt kulgev põletikuline nahahaigus, millele on iseloomulik korduv valulike ja sügavate põletikuliste sõlmede teke. Sõlmedest võib aeg-ajalt väljuda ka mäda.

Haigus esineb enamasti karvade ja higinäärmete rikastes piirkondades, milleks on kaenlaalused ja kubemepiirkond, kuid haaratud võivad olla ka rinnavoldid, genitaalid, anaalvolt, tuharad, kukal ja isegi juustega kaetud peanahk.

Haiguse tekkepõhjused on siiani ebaselged. On leitud, et hidradeniit võib ägeneda seoses kuumuse, stressi, liighigistamise või menstruatsiooniga. Samuti võivad ägestajateks olla nii keemilised (nt deodorandid) kui ka mehaanilised (kitsad riided, depilatsioon, raseerimine) ärritajad.

Hidradeniit on krooniline pikki aastaid kestev raskesti ravile alluv nahapõletik, mis oluliselt halvendab inimese elukvaliteeti. Varases staadiumis võib hidradeniit olla ravimitega kontrollitav, kuid väljakujunenud haiguse korral on tavaliselt vajalik kirurgiline sekkumine. Vältida tuleks haigust ägestavaid tegureid – kuumust, higistamist, stressi ja kitsaid
rõivaid. Loobuda tuleb suitsetamisest.

Impetiigo ehk mädavilltõbi

Impetiigo on pindmine bakteriaalne nahamädapõletik, mis jaguneb omakorda kaheks alavormiks:
● Koorikuline impetiigo
● Villiline impetiigo

Koorikulise impetiigo korral kahjustub enamasti näo, eriti suu ja nina ümbruse, jäsemete ja tuharate nahk. Nahale tekib punetava taustaga villike, mis võib lõhkeda ning tekitada nahale kollakaspruunika kooriku. Ravi korral koorikud kuivavad ja mõne päeva pärast eralduvad, jättes nahale roosaka laigu, mis mõne aja pärast samuti kaob. Rasketel juhtudel võivad suureneda regionaalsed lümfisõlmed ning tekkida palavik jt üldsümptomid.

Villiline impetiigo esineb peamiselt lastel. Kõige sagedamini haarab impetiigo näopiirkonda, kuid harvadel juhtudel võib ta olla väga ulatuslik ning levida ka teistele kehaosadele. Selle vormi korral ei lõhke villikesed nii kiiresti kui koorikulise impetiigo korral, vaid muutuvad 1–2-cm läbimõõduga või suuremateks villideks, mis püsivad 2–3 päeva. Villide sisaldis on algul selge, hiljem hägune.

Nii villilist kui ka koorikulist impetiigot ravitakse lokaalsete ja süsteemsete ravimitega, milleks on peamiselt erinevad salvid ning suukaudsed antibiootikumid.

Erütrasm

Erütrasm on naha normaalsest floorast põhjustatud muutus epidermise sarvkihi pindmistes osades.

Erütrasm on suhteliselt sage nahamuutus, eriti suviti ja eakatel inimestel, samuti rasvunutel ning diabeedihaigetel. Haigus avaldub enamasti nahavoltide piirkonnas.

Haigestumist soodustab soe ja niiske keskkond, tiheda riietuse kandmine ja liighigistamine.

Erütrasm on enamasti asümptomaatiline, kuid mõnikord võib kaasneda mõõdukas naha sügelus. Nahale tekib lööve, mis koosneb teravalt piirdunud pruunikatest-punakatest laikudest, mis võivad veidi ketendada.

Erütrasmi ravitakse antibakteriaalsete süsteemsete ja lokaalsete ravimitega.

Roos ehk erüsiipel

Roos ehk erüsiipel on naha ja nahaaluskoe pindmise osa äge bakteriaalne põletik, mille tekitajaks on kõige sagedamini A-grupi streptokokid. Tavaliselt haigestuvad roospõletikku vanemad inimesed.

Haiguse tekke soodustavateks teguriteks on ülekaalulisus, alajäsemete venoosne puudulikkus ja lümfödeem.

Peamiselt esineb haigus säärtel ja labajalgadel, harvadel juhtudel võib haarata erüsiipel ka näonahka.

Haigus algab üldsümptomitega: vappekülm, kehatemperatuuri tõus, peavalu ja iiveldus, peale mida tekib lööve jäsemetele või näole. Nahk on valulik, punetav ning sügelev. Põletikust haaratud nahale võivad tekkida villid ja veritsevad kolded. Raske erüsiipel võib lõppeda naha nekroosiga.

Haigus diagnoositakse kliinilise pildi alusel. Sõltuvalt haiguse raskusastmest on ravi lokaalne või süsteemne.

Karvanääpsu mädapõletik ehk follikuliit

Follikuliiti ehk karvanääpsu mädapõletikku võivad tekitada erinevad bakterid ning füüsikalised ja keemilised ärritajad.

Follikuliit esineb kõige sagedamini meestel habeme piirkonnas. Follikuliidi peamiseks haigusnähuks on karvanääpsu ümbritseva valuliku pindmise põletikulise sõlmekese ja mädavilli tekkimine, mis avaneb, kattub koorikuga ja jätab järele armikese. Põletikuprotsess võib levida ja haarata järjest uusi karvanääpse.

Follikuliidi tekitajatega võib nakatuda ka pärast suplemist puudulikult desinfitseeritud basseinivees.

Keemiliste või füüsikaliste ärritajate põhjustatud follikuliit paraneb, kui ärritajate toime nahal lõpetada. Kergete sümptomitega follikuliit on sageli iseparanev või paraneb lokaalsete antiseptiliste vahendite või seepide toimel. Raskematel juhtudel määratakse lokaalne või süsteemne antibiootikumravi

Sügelised

Sügelised on parasitaarne nahahaigus, mis võib esineda igas vanuses inimestel. Sügeliste iseloomulikeks tunnusteks on õhtune naha sügelemine ning tüüpilistel kohtadel paiknev nahalööve, mis paikneb täiskasvanutel enamasti sõrmevahedes, randmetel, kaenlaalustes, rindadel rinnanibude ümber, kõhul naba ümbruses, tuharatel, reitel ning meestel genitaalidel.

Sügelisi tekitavad sügelislestad, kes elutsevad peamiselt nahapiirkondadel, kus on vähem rasunäärmeid.

Haigus levib nahk-nahk-kontaktil. Nakatumiseks on vajalik lähedane ja pikaaegne füüsiline kontakt sügelishaigega. Ebatõenäoline on nakatumine lühiaegsel käelisel kontaktil või sügelisehaige riiete või voodilinade ühekordsel kasutamisel.

Haigus diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning ravitakse enamasti paiksete ravimitega, milleks on erinevad kreemid ning salvid. Ravi määrab patsiendile arst.

Oluline on teada, et rõivad ning voodipesu tuleb vahetada nii ravi alustamisel kui ka lõpetamisel. Riideid, mida ei saa pesta tuleb hoida külmumistemperatuuril üle öö või jahedas 4 ööpäeva. Ravida tuleks ühel ajal kõiki pereliikmeid ja kontaktseid.

Täitõbi
Inimesel parasiteerivad pea-, riide- ja kubemetäi. Pea- ja kubemetäi on elavad inimese karvastikus, riidetäi elab peamiselt riietes.

Peatäitõbi
Peatäitõbi esineb peamiselt lastel. Täitõve sümptomite aluseks on täi hammustusest tekitatud nahaärritus, millele kaasneb tugev sügelus. Peatäid elutsevad karvadega kaetud nahapiirkondades – juustega kaetud peanahk, ripsmed ja kulmud, harva ka habe.

Täid satuvad terve inimese juustega kaetud peanahale täitõvega nakatunud haigete mütside, harjade ja kammide kasutamisel ning pea-pea kontaktil.

Kubemetäitõbi
Kubemetäi elutseb sageli häbemekarvades. Täid võivad häbemekarvadest levida kulmudesse ja aksillaarkarvadesse, meestel habemesse ning kehatüve ja jäsemete karvadesse. Väikelaste nakatumise korral asustavad täid ripsmeid ja juukseid.

Kubemetäidega nakatutakse tiheda füüsilise kontakti kaudu või ühistest käterätikutest. Sarnaselt peatäile tekitavad ka kubemetäid sügelust, mis intensiivistub õhtul ja öösiti. Sügelusega võib kaasneda ka nahalööve. Harvadel juhtudel tekivad haige kõhu alaosa, tuharate või reite ülaosa nahale sinakashallid laigud.

Täitõve diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning ravi toimub erinevate lokaalsete meetoditega, milleks on erinevad määrded ja lahused.

Naha ja limaskestade kandidiaas
Kandidiaas on inimese normaalse mikrofloora hulka kuuluva pärmseene Candida albicansi poolt tekitatud põletik. Kandidiaas võib haarata nahka, küüsi, suud, söögitoru, sooletrakti või väliseid suguelundeid.

Kandidiaas võib põhjustada nahavoltides tugevalt punetavat ja leemendavat pindmist nahakahjustust. Lööbega kaasneb aeg-ajalt tekkiv või pidev naha sügelemine.

Käte haigestumise puhul tekib tavaliselt 3 kuni 4 sõrme vahele sügelev või kihelev piirdunud punetav ja leemendav pindmine nahakahjustus.

Küünte haigestumise puhul tekib küünevalli piirkonnas turse ja punetus. Küünevallile vajutamisel võib erituda kreemitaolist eritist. Küünde tekivad kollakad alad.

Suu kandidoosile ehk suusoorile on iseloomulik paha maitse suus, valge katuga kaetud keel, limaskestade kipitus, punetus ning põletav tunne suus. Candida albicans võib põhjustada ka haavandit suunurgas.

Tupe kandidoosile on iseloomulik sügelemine, tupe limaskestade turse ning punetus ning teraline limaskestadele kleepunud valgevoolus.

Sageli diagnoositakse haigus kliinilise pildi põhjal ning lisauuringuid teha ei ole vaja. Ebaselgetel juhtudel võetakse kahjustatud piirkonnast materjali ning uuritakse seda seente kindlaks tegemiseks laboratoorselt. Ravi toimub paiksete või süsteemsete seenevastaste ravimitega.

Mitmevärviline kliiketendustõbi
Mitmevärviline kliiketendustõbi on pindmine seenhaigus, mida põhjustab pärmilaadne mikroorganism Malassezia globosa, millesse haigestuvad peamiselt noored täiskasvanud.

Mitmevärilisele kliiketendustõvele on iseloomulik hüpo- või hüperpigmenteeritud lööve ülakehal, ülajäsemetel ja näonahal. Laigud on ovaalse või ebakorrapärase kujuga – nahk võib olla kirju ning meenutada maakaarti.

Haigust diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning ravitakse erinevate seenevastaste kreemide, geelide ja lahustega. Ravile vaatamata võib haigus uuesti tekkida, sel juhul tuleb ravi korrata.
Hüpopigmentatsioon raviga ei taandu ja võib püsida mitmeid kuid

Lihtohatis

Lihtohatis ehk herpes simplex on põhjustatud herpesviiruse poolt, millel eristatakse kahte erinevat serotüüpi HSV-1 ja HSV-2.

Esimene serotüüp HSV-1 põhjustab näopiirkonna ohatist, teine HSV-2 suguelundite herpest.

Esmane nakatumine viiruse esimese tüübiga toimub tavaliselt lapseeas. Herpesviirus jääb pärast nakatamist organismi püsima ja inimesel tekib püsiv viiruskandlus, mistõttu haigust täiesti välja ravida ei ole võimalik.

Herpesviiruste aktiveerumine nakkuskandja organismis toimub juhul kui mingi tegur organismi vastupanuvõimet nõrgestab.

Selleks teguriks võib olla külmetumine, teised haigused, väsimus, ajutine immuunpuudulikkus, tugev stress ja päikese toime.

Herpesviirus ei levi piisknakkusena. Nakatumiseks on vajalik lähikontakt, mille puhul viirusosakesi satub inimese nahale või limaskestadele.

Huuleohatisele on iseloomulik sügelus, torkimistunne ja valu huulte piirkonnas, millele järgneb läbipaistvate vesivillide teke. Villid armistuvad ja paranevad iseenesest 3-5 ööpäeva jooksul. Teatud aja möödudes villiline valulik lööve huultel enamasti kordub.

Ohatise sümptomid on väga tüüpilised ning tavaliselt pole vaja lisauuringuid teha. Lihtohatist ravitakse nii paiksete kui ka suukaudsete ravimitega. Huuleohatise puhul piisab tavaliselt kreemist. Tablette kasutatakse väga tihti korduva ohatise ning nõrgestatud immuunsüsteemiga isikute puhul.

Tuulerõuged ja vöötohatis

Tuulerõuged ja vöötohatis on põhjustatud ühe ja sama viiruse poolt, milleks on Varicella zoster. Esmase nakatumise järel põhjustab viirus tuulerõugeid, peale mida jääb ta püsima närvisüsteemi. Vöötohatis tekib viiruse aktiveerumisel tuulerõugeid põdenutel või korduvnakkusena organismi immuunsuse languse korral.

Tuulerõugetesse haigestuvad tavaliselt lapsed. Haigeks jäädes tõuseb palavik ning tekib lihasvalu. Keha katab lööve, mis algab pea- ja näopiirkonnast. Haigus kulgeb üldiselt healoomuliselt ning paraneb mõne aja jooksul ise.

Tuulerõugeid diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning ravi on sümptomeid leevendav.

Vöötohatisse haigestuvad peamiselt eakamad. Vöötohatis esineb alati vöökujulisena ühepoolselt kehal, kaelal, näol või jäsemetel. Haigus algab valu ja põletustundega, 1-2 päeva jooksul tekib kahjustatud piirkonnale ka lööve. Nahk on kaetud villikestega, punetab ning on turses. Villid kuivavad ja kattuvad koorikuga iseeneslikult mõne nädala jooksul.

Haigus diagnoositakse kliinilise pildi alusel ning lisauuringuid tarvis ei ole. Vöötohatise ravis kasutatakse spetsiaalseid viirusevastaseid ravimeid, mida ordineerib arst.

Nakkuslik mollusk

Nakkuslik mollusk on M. contagiosum’i viirusest põhjustatud haigus, mis levib kokkupuutel haige inimesega. Viirushaigus avaldub nahale tekkivate valutute sõlmekestena. Haigus on ajapikku iseparanev.

Peamiselt haigestuvad 3–10-aastased, sagedamini atoopilist haigust põdevad lapsed, kes nakatuvad naha puutekontakti kaudu. Nakkus kandub edasi ka vee vahendusel, mistõttu on sagedased koolilaste haigestumised seoses ujumisbasseinide külastamisega.

Sõlmeline lööve esineb kaelal, kehatüvel, kaenlaaukude ümbruses, kätel-jalgadel, päraku ja genitaalide ümbruses. Harva esinevad sõlmekesed juustega kaetud peanahal, huultel ja suu limaskestal. Genitaalide ümbruses võib lööve niiskuse tõttu muutuda põletikuliseks ja haavanduda.

Haigust diagnoositakse kliinilise pildi alusel. Vaatamata sellele, et haigus on iseparanev rakendatakse ravi vältimaks nakkuse edasikandumist.

Edukaks raviks on oluline kõik sõlmekesed kui nakkusallikad eemaldada.

Üheks võimalikuks ravimeetodiks on krüoteraapia, mille käigus külmutatakse nakkusohtlikud sõlmekesed. Nakkuslikku molluskit on võimalik ravida ka molluskipinsettide või diatermiaga.

Tüükad

Tüükad on inimese papilloomiviiruse (HPV) põhjustatud healoomulised vohandid nahal ja limaskestadel. Tüükaid võib esineda igas vanuses inimestel, kuid väga harva imiku- ja väikelapseeas.

Koolilastel täheldatakse sagedamini harilikke tüükaid (nn soolatüükaid), mis paiknevad labakäte ja sõrmede selgmistel pindadel. Noorematel lastel esinevad tüükad ka jalataldadel, näol ja põlvedel.

Seksuaalselt aktiivsetel inimesel võivad esineda tüükad ka genitaalide nahal ja limaskestal.

Viiruse ülekanne toimub kas otsese (inimeselt inimesele) või kaudse (käterätid, esemed) kontakti teel. Nahk jalataldadel nakatub sageli saunas, duširuumis ja ujumisbasseinis. Nakatumine sõltub ka inimese immuunsusest. Eriti nakkavad on tüükad anaal- ja genitaalpiirkonnas.

Klassikalisi tüükaid diagnoositakse kliinilise pildi alusel, diagnostiliste raskuste korral on võimalik võtta biopsia ning saata proov laborisse patohistoloogiliseks uuringuks. Ravimeetodi valik sõltub tüügaste asukohast, inimese vanusest, haiguse kestusest ja ulatusest.

Psoriaas on krooniline immuunpõletikuline haigus, mille haiguspilt on küllaltki varieeruv – nahal võivad olla üksikud vaevumärgatavad lööbeelemendid, kuid haaratud võib olla praktiliselt kogu keha. Sagedamini esineb löövet juustega kaetud peanahal, põlvedel ja küünarnukkudel. Klassikaline psoriaasinaast on teravalt piirdunud, punetav, ümbritsevast nahast veidi kõrgem ja ketendav. Tihti kaasneb nahalööbele küünekahjustus. Kolmandikul patsientidest esineb koos nahalööbega liigespõletik (psoriaatiline artriit).

Psoriaasi diagnoosimiseks piisab enamasti kliinilisest pildist ja lisauuringuid vaja ei ole. Mõnel juhul – kui kliiniline pilt on ebatüüpilisem – on otstarbekas võtta nahabiopsia.

Psoriaasi ravi on astmeline, see tähendab et alustatakse lihtsamatest lokaalsetest ravimitest (kreemid, nahalahused jms). Laialdane nahahaaratus või liigesprobleemid vajavad süsteemset ravi (tablettravi, UVB-valgusravi, bioloogilist süsteravi). Lisaks otsesele ravile on soovitatav välja ravida kõik kroonilised põletikukolded nagu katkised hambad, põskkoopa- või mandlipõletik, vähendada üleliigset kehakaalu ning loobuda suitsetamisest ja alkoholi liigtarvitamisest – uuringute põhjal kergendavad sellised elustiili muudatused haiguse kulgu, aidates ravile märkimisväärselt kaasa.

Kuidas see inimesi mõjutab?

Rohke higistamine põhjustab ebamugavust, muretsemine ebameeldiva higilõhna pärast tekitab psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme – inimeste meeleolu langeb, eneseväärikus ja enesekindlus vähenevad. Inimesed võivad hakata vältima avalikke kohti, muutuda eraklikeks vältides suhtlust ka lähedaseimate sõpradega. Seljas ei saa kanda kõike mida tahaks.Tihti valitakse riietuse materjale (vältides näiteks siidi, eelistades puuvillast) ja värve (välditakse eredaid, valitakse mustad ja valged) selle järgi, kuidas higistamine vähem välja paistab. Mõni inimene kannab alati kaasas vahetusriideid, et ei peaks päev läbi märgade riietega olema.

Mis selle põhjused on?

Üle keha higistamise põhjused on näiteks: kasvajalised haigused, ainevahetushäired, nt suhkruhaigus, kilpnäärme haigused, neuroloogilised haigused, palavikuga kulgevad haigused (nt nakkushaigused), paanikahood, rahutus, mõned ravimid. Sellistel juhtudel tuleb ravida algpõhjust mitte liigset higistamist. Paikse (kaenlaalused, peopesd, tallad) liighigistamise põhjused on teadmata, seda seostatakse rohkem emotsionaalsete mõjuritega.

Kuidas ravida paikset liighigistamist?

Esmavalik on antiperspirandid- higistamist pidurdavad vahendid (erinevalt deodorantidest, mis peidavad lihtsalt higi lõhna). Kui antiperspirandid ei ole 2 nädala kasutamise jooksul efektiivseks osutunud, on järgmine samm botuliiniga ravi.

Mis on botuliintoksiin?

Botulismitoksiin on bakteri Clostridium botulinum poolt toodetav bioloogiline neurotoksiin (närvimürk), mis põhjustab lihaste halvatuse. Botulismitoksiin on kasutusel nii tavameditsiinis kõõrdsilmsuse, lihasspasmide ja sellest tingitud valude ravis kui ka esteetilises meditsiinis miimiliste kortsude ja higierituse vähendamiseks.
Esteetilises meditsiinis kasutatakse A-tüübi botulismitoksiini.
Kuidas botuliintoksiin töötab?
Süstitav ravim blokeerib närviülekande higinäärmele, takistades higinäärme talitluse ja higi tootmine peatub.

Kellele võib Botuliinravi teha?

Sobib inimestele, kellel liighigistamine:
– segab igapäeva elu või seda esineb sagedamini kui 1 kord nädalas
– esineb liighigistamine mõlemapoolselt kaenla all
– algab enne 25 eluaastat
– lõppeb öösel

Kas on vastunäidustusi?

Rasedus ja imetamine. Vanus alla 18 aastat. Lihashaigused, verehüübimise häired, üldine infektsioon, nahapõletik süstimise kohal. Põletikulised haigused tuleb enne botuliini süste välja ravida.

Kuidas protseduur välja näeb?

Protseduur kestab umbes 30 min. Selle aja jooksul tehakse mõlemale poole kaenla alla ligikaudu 30 nahasisest süsti 8-10 mm vahedega. Mis tähendab, et kummalegi poole süstitakse 100 toimeühikut botuliini. Valu leevendamiseks kasutatakse vajadusel tuimestavat kreemi, mis kantakse süstitavasse piirkonda 60 minutit enne protseduuri algust.
2-3 päeva peale süstimist pole soovitatav minna massaazi, sauna, päevitama ja tarbida alkohoolseid jooke.

Kui hea tulemuse süstid annavad?

Uuringute andmetel esineb 75% higistamise vähenemine, millega kaasneb emotsionaalse ja füüsilise heaolu tõus ning tegevuspiirangute vähenemine. Patsiendid on väga rahul, sümptomite vaba periood kestab keskmiselt 6-9 kuud. Kui efekt kaob, võib botuliinravi korrata.

Hüperhidroosi vastane süsteteraapia botuliintoksiiniga on turvaline ja väga tõhus raviprotseduur. Kasutatava ravimi kasutusvaldkonnad ja annused on registreeritud riiklikus ravimite registris. Ravimit tohivad süstida ainult arstid.

Süste teostab dr Ulvi Loite (dermatoveneroloog).

Protseduuri maksmus on 395 eurot.